Oma pattude eest

Kristus kannatas üks kord pattude eest, õiglane ülekohtuste eest, et viia inimesi Jumala juurde (1Pt 3:18). Ta on kogu maailma pattude lepitus (1. Johannese 2: 2), murdes vaenutõkke, mis oli Jumala ja inimeste vahel. Kui Aadama hukkamõist on vabanenud, suudab inimene teha häid tegusid, sest neid tehakse ainult siis, kui inimene on jumalas (Is 26:12; Johannese 3:21).


Oma pattude eest

Lugesin väljavõtet dr Charles Haddon Spurgeoni jutlusest nr 350 pealkirjaga „Hästi suunatud lasu eneseõiglusele” ja ma ei suutnud kommenteerida jutluses sisalduvat avaldust.

Minu tähelepanu köitis jutluse viimane lause, mis ütleb: “Kristust karistati teie pattude eest enne nende toimepanemist” Charles Haddon Spurgeon, väljavõte jutlusest nr 350 “Kindel kaader eneseõiguses”, võetud veebist.

Kui nüüd kaalub dr Spurgeon piibliteksti, milles öeldakse, et Jeesus on „tall, kes tapeti maailma loomisest saadik”, peaks ta tegelikult rõhutama, et Kristus suri enne, kui patt oli maailma toodud (Ilm 13: 8; Rm 5:12). Kuid kuna ta väidab, et Jeesust karistati enne iga kristlase patu eraldi sooritamist, saan ma aru, et dr Spurgeon ei viidanud Ilmutusraamatu 13. salmi 8. salmile.

Kristust karistati kogu inimkonna patu eest, kuid kes pani toime kuriteo, mis viis kogu inimkonna patu alla? Nüüd mõistame Pühakirja järgi, et patt tuleb Aadama solvangust (sõnakuulmatusest), mitte inimeste käitumisvigadest.

Rahu toonud karistus ei olnud tingitud individuaalsetest käitumisvigadest ’, sest kõik inimesed on loodud tingimusel, et nad on võõristunud Jumalast (patustest). Kristus on Jumala tall, kes suri enne maailma loomist, see tähendab, et talle pakuti enne, kui Aadama solvang aset leidis.

Kristusele langenud karistus ei tulene mitte inimeste käitumisest (tehtud pattudest), vaid Aadama solvumisest. Aadamas tehti mehed patusteks, sest solvanguga tuli kõigi inimeste suhtes eranditult kohtuotsus ja hukkamõist (Rooml. 5:18).

Kui patt (inimese seisund ilma jumalata) tuleneb inimeste käitumisest, oleks õigluse kehtestamiseks võimalik päästa tingimata ainult inimeste käitumise kaudu. Vaja oleks, et mehed teeksid halva käitumise leevendamiseks midagi head, kuid see ei oleks kunagi “õigustatud”.

Kuid evangeeliumisõnum näitab, et ühe inimese (Aadama) solvanguga mõisteti kõik surnuks ja ainult üks inimene (Kristus, viimane Aadam) pakkus Jumala armuannet paljude üle (Rm 5:15). Kui Jeesus meie pattude eest suri, toimus teo asendamine: kui Aadam ei kuuletunud, oli viimane Aadam kuni katsumuseni kuulekas.

Dr Spurgeoni jutluse väljavõtte viimane lause näitab, et ei peetud järgmist:

  • Kõik mehed on patused, sest inimkonna esimene isa (Aadam) patustas (Is 43:27);
  • see, et kõik inimesed on kujundatud ülekohtus ja eostatud patus (Ps 51: 5);
  • et kogu inimkond on emast saati Jumalast eemale pööratud (Ps 58: 3);
  • et kõik inimesed on sündimisest alates eksinud (Ps 58: 3), sest nad astusid sisse laiast uksest, mis annab juurdepääsu laiale teele, mis viib hukatusse (Mt 7:13 -14);
  • Seda, et kuna nad müüdi patu orjana, ei rikkunud keegi Aadama üleastumise järgi (Rm 5:14);
  • see, et meestest parim on võrreldav okkaga ja püstised on halvemad kui okkade hekk (Mk 7: 4);
  • et kõik inimesed on Aadamas kehtestatud hukkamõistu tõttu pattu teinud ja jäävad Jumala au alla;
  • Et Aadama järeltulijate hulgas pole õiget, pole ühtegi (Rm 3:10) jne.

Mida head või halba teeb laps ema kõhus, et teda eostatakse patus? Millise patu teeb laps sündimisest peale valesti kõndimisele? Millal ja kus kõik mehed eksisid ja räpaseks muutusid? (Rooml. 3:12.) Kas inimkonna kaotus polnud Aadama solvumise tõttu?

Aadamas tehti kõik mehed koos räpaseks (Ps 53: 3), sest Aadam on lai uks, kust kõik inimesed sündides sisenevad. Sünnitus vastavalt inimese lihale, verele ja tahtele on lai uks, mille kaudu kõik inimesed sisenevad, pöörduvad kõrvale ja muutuvad saastaks (Johannese 1:13).

Mis sündmus muutis kõik mehed „koos“ roojaseks? Ainult Aadama solvang seletab asjaolu, et kõik mehed muutuvad samal ajal saastatuks (koos), kuna kõigil lugematutes vanustes meestel on võimatu sama tegu koos teha.

Mõelge: kas Kristus suri seetõttu, et Kain tappis Aabeli, või suri Kristus Aadama solvangu tõttu? Millised sündmustest kahjustasid kogu inimkonna olemust? Kaini tegu või Aadama solvumine?

Pange tähele, et Kaini hukkamõist ei tulene tema kuriteost, see tuleneb hukkamõistust Aadamas. Jeesus näitas, et ta ei tulnud maailma hukka mõistma, vaid päästis seda, sest juba hukka mõistmise üle otsustamine oleks vastukarva (Johannese 3:18).

Kristust karistati inimkonna patu tõttu, aga patt ei viita sellele, mida inimesed toime panevad, pigem öeldakse solvangust, mis tõi vahet tegemata kõigile inimestele kohtu ja hukkamõistu.

Inimeste tegusid patu ikkes nimetatakse ka patuks, sest igaüks, kes teeb pattu, teeb pattu, kuna ta on patu ori. Jumala ja inimeste lahusoleku tõke tekkis Aadama solvangu läbi ja Eedenis toimunud solvumise tõttu pole inimpojate seas kedagi head teha. Miks pole kedagi, kes head teeks? Sest nad kõik on eksinud ja koos on nad muutunud roojasteks. Seetõttu on Aadama solvangu tõttu kõik, mida teeb inimene ilma Kristuseta, roojane.

Kes rüvedalt võtab ära selle, mis on puhas? Mitte keegi! (Iiobi 14: 4.) Teisisõnu pole kedagi, kes teeks head, sest kõik on patu orjad.

Nüüd teeb patu ori pattu, sest kõik, mida ta teeb, kuulub õigusega tema peremehele. Patu sulaste teod on patused, sest neid teevad patu orjad. Sellepärast on Jumal vabastanud need, kes usuvad olevat õiguse sulased (Rm 6:18).

Jumala lapsed seevastu ei saa pattu teha, sest nad on sündinud Jumalast ja Jumala seeme jääb neisse (1. Johannese 3: 6 ja 1. Johannese 3: 9). Igaüks, kes teeb pattu, on kuradist, kuid need, kes usuvad Kristusesse, kuuluvad Jumalale (1Ko 1:30; 1Jo 3:24; 1Jo 4:13), kuna nad on Vaimu tempel ja elupaigad (1Jo 3: 8 ).

Kristus ilmutas kuraditegude hävitamist (1. Johannese 3: 5 ja 1. Johannese 3: 8) ning kõik, kes on Jumalast sündinud, jäävad Temasse (1. Johannese 3:24) ja Jumalas pole pattu (1 Johannese 3: 5). Kui Jumalas pole pattu, järeldub sellest, et kõik, kes on jumalas, ei tee pattu, kuna nad on sündinud Jumalalt ja Jumala seeme jääb neisse.

Puu ei kannata kahte tüüpi vilju. Seega ei saa need, kes on sündinud Jumala seemnest, toota vilja Jumalale ja kuradile, nii nagu sulasel on võimatu teenida kahte peremeest (Luuka 16:13). Iga isa istutatud taim kannab palju vilja, kuid see kannab vilja ainult Jumala jaoks (Jesaja 61: 3; Johannese 15: 5).

Pärast pattu suremist, vanameister, jääb ülestõusnud inimesel end esitleda Jumalale surnute eluna ja oma keha liikmeid õigluse vahendina (Rm 6:13). Surnute „elav” seisund saavutatakse usus Kristusesse, uuenemise kaudu (uus sünd). Uue sündimise kaudu saab inimene surnust elus ja seetõttu jääb oma keha liikmete vabatahtlik esitamine Jumalale õigluse vahendina.

Patt ei valitse enam, kuna sellel pole enam uskujate üle valitsust (Rm 6:14). Kristlane peab pakkuma oma liikmetele õiglust, st teenima seda, kes neid pühitses, kuna Kristus on kristlaste õigustus ja pühitsus (Rm 6:19; 1Ko 1:30).

Kristus kannatas üks kord pattude eest, õiglane ülekohtuste eest, et viia inimesi Jumala juurde (1Pt 3:18). Ta on kogu maailma pattude lepitus (1. Johannese 2: 2), murdes vaenutõkke, mis oli Jumala ja inimeste vahel. Kui Aadama hukkamõist on vabanenud, suudab inimene teha häid tegusid, sest neid tehakse ainult siis, kui inimene on jumalas (Is 26:12; Johannese 3:21).

Seevastu jumalata inimesed eksisteerivad selles maailmas lootuseta, sest nad on nagu roojased ja kõik, mida nad toodavad, on roojane. Inimene ilma jumalata ei saa kuidagi head teha, sest kuri loodus toodab ainult halba „Aga me kõik oleme nagu räpased ja kõik meie õigused on nagu räpane räbal; ja me kõik närtsime nagu leht ja meie pahateod nagu tuul viivad meid minema ”(Jes 64: 6).

Prohvet Jesaja võrdles oma rahva olukorda kirjeldades neid:

  • Määrdunud – millal sai Iisraeli rahvas ebapuhas? Kui kõik eksisid ja üheskoos roojaseks said, see tähendab inimkonna esimeses isas Aadamas (Ps 14: 3; Jes 43:27);
  • Õiglus kui räpane räbal – kõik räpaste õigluse teosed on võrreldavad räpaste kaltsudega, mis ei sobi rõivastuseks. Ehkki need olid religioossed, olid Iisraeli rahva teod ülekohtused, vägivallateod (Is 59: 6);
  • närbuma nagu leht – Iisraeli rahval polnud lootust, sest leht oli surnud (Is 59:10);
  • Vigadused on nagu tuul – miski, mida Iisrael tegi, ei saaks neid sellest kohutavast seisundist vabastada, kuna ülekohus on võrreldav lehega haarava tuulega, see tähendab, et inimene ei saa patu isandast lahti.

Õigel ajal suri Kristus õelate eest. Jumala Talle on patused ohverdanud maailma loomisest alates.

„Sest Kristus suri õelate jaoks õigel ajal, kui me veel nõrgad olime” (Rm 5: 6);

„Kuid Jumal tõestab oma armastust meie vastu, et Kristus suri meie eest, kui me oleme endiselt patused” (Rm 5: 8).

Nüüd suri Kristus patu orjade, mitte pattude eest, mida patu orjad praktiseerivad, nagu dr Spurgeon mõistis.

Kristus suri patuste eest, seetõttu surevad need, kes usuvad, koos Temaga. Kristus suri kõigi eest, et elavdatud inimesed ei saaks enam elada iseendale, vaid elaksid selle eest, kes suri ja üles tõusis (2Ko 5:14).

Need, kes on koos Kristusega üles tõusnud, on kaitstud, kuna:

  • Nad on Kristuses;
  • Nad on uued olendid;
  • Vanad asjad on kadunud;
  • Kõik on muutunud uueks (2Ko 5:17).

Jumal lepitas iseendaga need, kes usuvad Kristuse kaudu ja andsid surnutele lepitustöö (2Ko 15:18).

Surnute seas elavatele jääb manitsus: ärge võtke asjatult vastu Jumala armu (2Ko 6: 1). Jumal kuulis teid vastuvõetaval ajal, seetõttu on kristlastel õigusemõistmise vahendina soovitatav:

  • Ära anna skandaali üldse – miks ei võiks kristlased skandaali anda? Kas päästa? Ei! Et lepitusteenistust ei tsenseeritaks;
  • Olla soovitatav kõiges – suure kannatlikkuse, vaevuste, vajaduste, ahastuste, piitsade, rahutuste, rahutuste, töö, valvete, paastude, puhtuse, teaduse, pikaajaliste kannatuste korral kannatused, headus, Püha Vaim, võlts armastus jne (2Ko 6: 3-6).

Kristus tapeti maailma loomisest alates, isegi enne seda, kui kogu inimkond sai ühe patuse inimese – Aadama – sõnakuulmatuse tõttu ülekohtu orjaks.




Jaakobuse kiri

Teos, mida nõutakse Jaakobuse kirjas, kes ütleb, et tal on usk (usk), on see töö, millega visadus lõpeb (Js 1: 4), see tähendab, et see jääb uskuma täiuslikku seadust, vabaduse seadust (Js 1: 25).


Jaakobuse kiri

Sissejuhatus

Jaakob Õiglane, tõenäoliselt üks Jeesuse vendadest (Mt 13:55; Markuse 6: 3), on selle kirja autor.

Vend Jaakobus pöördus ümber alles pärast Kristuse ülestõusmist (Johannese 7: 3–5; Ap 1:14; 1 Kor 15: 7; Gal 1:19), saades Jeruusalemma koguduse üheks juhiks ja ta on nimetatud üheks kiriku sambad (Gl 2: 9).

Jaakobuse kiri on dateeritud umbes 45 pKr. C., tublisti enne esimest Jeruusalemma kogudust, mis toimus umbes 50 p. C., mis teeb vanima Uue Testamendi kirja. Ajaloolase Flávio Josefo sõnul tapeti Tiago umbes 62 d. Ç.

Kirja adressaadid on hajutatud juutid, kes on ristiusku pöördunud (Js 1: 1), seega juutidele omane karm toon ja keel.

Selle kirja kirjutades püüdis Jaakobus vastanduda juudi õpetusele uskuda ühte jumalasse evangeeliumi õpetusega, milleks on usk Jeesusesse Kristusesse, sest on mõttetu öelda, et ta usub Jumalasse, kuid et ta ei allu Jumala käsule. Jumal, kes peab uskuma Kristusesse. Jaakobuse lähenemine tuletab meile meelde seda, mida Jeesus õpetas: “ÄRGE lase oma südames muretseda; sa usud Jumalasse, usud ka mind” (Johannese 14: 1), näidates käsitletud teema asjakohasust sihtgrupi seisukohast: juudid pöördusid ristiusku.

Kuid arusaam Jaakobuse kirjast Levis kogu kristlikus maailmas, et ta kaitses päästmist tegudega, vastandudes paganate apostlile, kes kaitses päästmist usuga.

Jamesi lähenemisviisi vääriti mõistmine Pani Martin Lutherit jälestama seda kirja, nimetades seda “õlgede kirjaks”. Ta ei suutnud näha, et Jaakobuse õpetus ei erine apostel Pauluse õpetusest.

 

Jaakobuse kirja kokkuvõte

Jaakobuse kiri algab usus visaduse manitsemisega, kuna visaduses lõpetatakse usutöö (Js 1: 3-4). Kes talub katsumusi hääbumata, on õnnistatud, sest ta Saab Jumalalt elupärja, mis antakse neile, kes talle kuuletuvad (armastavad) (Js 1:12).

Jaakobus kasutab mõistet “usk” tähenduses “uskumine”, “uskumine”, “usaldamine”, erinevalt apostel Paulusest, kes kasutab seda mõistet nii “uskumise” kui ka “tõe” tähenduses ja seda viimast tähendust kasutatakse sellest palju rohkem.

Seejärel esitab Jaakobus evangeeliumi olemuse, milleks on tõesõna kaudu uus sünd (Js 1:18). Pärast seda, kui ta on kinnitanud, et sõnakuuleliku sulasena on vaja vastu võtta evangeeliumi sõna, mis on Jumala jõud päästmiseks (Jaakobuse 2: 21), soovitab Jaakobus vestluskaaslasi täita evangeeliumis määratut, unustamata õpetust. Kristuse kohta (Jaakobuse 2: 21).

Jaakobus tuletab meelde, et igaüks, kes on tähelepanelik evangeeliumi tõe suhtes ja peab selles visadust, olles mitte unustatud kuulaja, teeb Jumala loodud tööd: usub Kristusesse (Jaakobuse 2:25).

Pidades silmas Jumala nõutavat tööd, demonstreerib Jaakob, et olla religioosne, ilma et see piiraks südamest tulekut, tähendab petta iseennast ja et inimese religioon osutub asjatuks (Jaakobuse 2: 26–27).

Taas kutsub Jaakobus oma vestluskaaslasi vendadeks ja seejärel kutsub neid üles mitte austama inimesi, kuna nad tunnistasid end Kristuse uskujateks (Js 2: 1). Kui keegi ütleb, et ta on usklik Issandasse Jeesusesse, peab ta käituma vastavalt sellele veendumusele: mitte austama inimesi päritolu, keele, hõimu, rahvuse jne pärast. (Jaak 2:12)

Tiago lähenemisviis muutub tõsise lähenemise kaudu uuesti: – „Minu vennad”, et küsida neilt, kas on kasulik öelda, et neil on usku, kui neil pole ühtegi tööd. Kas on võimalik uskumuse jaoks ilma teoste päästmata?

Mõistet töö kontekstis tuleb mõista antiikaja inimese seisukoha järgi, mis on käsule kuuletumise tulemus. Toonaste meeste jaoks andis peremehe käsk ja sulase kuulekus tööd.

Lähenemine muutub inimestelt päästele. Esiteks; Kellel on usku Kristusesse, ei saa austada. Teiseks: kes ütleb, et tal on usku, et Jumal on üks, kui ta ei tee Jumala poolt nõutud tööd, ei päästeta teda.

Küsimus pole mitte selles, kes väidab end uskvat Kristusesse, vaid keegi, kes väidab, et tal on usku, on usk ühte Jumalasse. Kellel on usku Kristusesse, see päästetakse, sest see on Jumala nõutav töö. Te ei saa päästa kedagi, kes väidab endas olevat usku Jumalasse, kuid kes ei usu Kristusesse, kuna ta pole töö tegija.

Töö, mida nõutakse nendelt, kes ütlevad, et neil on usku (usku), on see töö, millega visadus lõpeb (Js 1: 4), see tähendab jääda uskuma täiuslikku seadust, vabaduse seadust (Js 1:25)).

Kuna juutide seas usku pöördunud kristlased teadsid, et jumala nõutav töö on uskuda Kristusesse, väites, et ei piisa ütlemast, et tal on usk, rõhutas Jaakobus, et on kahjutu uskuda Jumalasse ja mitte uskuda Kristusesse.

Peatüki lähenemisviis muutub uuesti, kui öeldakse: mu vennad (Js 3: 1). Juhis on suunatud neile, kes tahtsid olla peremehed, kuid selle ministrite õppuse jaoks on hädavajalik olla „täiuslik”. Kontekstis „täiuslik” olemine ei tähenda tõesõna otsa komistamist (Js 3: 2) ja on seega võimeline keha (õpilasi) juhtima.

Pärast näiteid selle kohta, mida sõna suudab edendada, muudetakse taas lähenemist, et lahendada võimatus jätkata sama inimese erinevate sõnumitega, vastandades Jumala tundmist tarkusele ja inimlikule traditsioonile (Js 3:10–12) .

Lõpuks öeldakse, et juutide seast usku pöördunud kristlased ei tohiks üksteisest halvasti rääkida (Jaakobuse 4:11) ja kuju järgi (jõukad) viidata juutidele, kes tapsid Kristuse.

Kirja lõpetab see, et käsitletakse algteemat: visadus (Js 5:11), julgustades usklikke kannatustes kannatust kandma.

 

Peamised tõlgenduse väärarusaamad

  1. mõista, et Tiago tegeleb selliste küsimustega nagu sotsiaalne õiglus, sissetulekute jaotamine, heategevusaktsioonid jne;
  2. Kui arvestada ränka noomitust „rikastele“, kes koguvad kaupu, noomituseks neile, kellel oli materiaalne rikkus, ei tähele, et mõiste „rikas“ on juutide puhul kasutatav näitaja;
  3. Mõistke, et Jaakobuse kiri on antagonistlik apostel Pauluse õpetusele, kes esitab pääste usus Kristusesse Jeesusesse. Tegelikult näitab Jaakobus, et Jumalasse uskumine pole see, mida Jumal päästmiseks nõuab, vaid pigem uskumine, et Jeesus on Kristus, usutöö;
  4. Mõistke, et nende inimeste autentimiseks, kellel on tõeline usk, on vaja häid tegusid. Kellel on Pühakirja järgi usku Kristusesse, sellel on tõeline usk, sest see on Jumala nõutav töö;
  5. Segage head tööd viljaga, mille järgi puu tuvastatakse.